click clack & oohhh aahhh oohhh...

It’s got the broken up computer drum programming of Radiohead’s Kid A but with the high-ish melodic vocals of The Mars Volta. “Sapphire Magic” is the best example of these two influences coming together. It sounds like “The Widdow” if that song were written about robots – not that anybody really knows what the Mars Volta is ever really writing about.

from Absolutepunk.net by Eric Loranger

see kirjatükk on haaratud Eric Loranger'i arvustusest Portugal. The Man'i, kahe esimese täispika albumi, Waiter: "You Vultures!" ja Church Mouth, vahel reliisitud, It's Complicated Being A Wizard EP'le. jakuidas saakski ma mööda lasta bändi kelle plaati iseloomustatakse kui Radiohead'i ja The Mars Volta kokkusulamine. ei saanudki. selle viimase peaaegu-et-aastaga, mis nad minu orbiidil tiireldes mulle järjest lähemale on jõudnud, on asjad nii kaugel et olles ära kuulanud nelja loo snippet'id ja ühe täispika loo, nende 11 päeva pärast ilmavalgust nägevalt neljandalt albumilt The Satanic Satanist, võin ma antud albumi päris kerge südamega tituleerida oma 2009 lemmikalbumiks. jaseda puhtalt arvestamata nende eelmisi reliise. Portugal. The Man on üks neist artistidest kelle tulevikku ei saa eriti mineviku pealt välja lugeda. but with hindsight, everything makes perfect sense. nagu need Eric Loranger'i sõnadki käivad ainult tolle ep pihta. muudele reliisidel on neid raske külge suruda...sest see bänd on pidevas muutuses...kõige ideaalsemas võtmes...niiet midagi tätsat ei lähe kaduma...ja ei teki ka ebamugavalt vastikut monstrumit. kuigi seda Radioheadi (oma pideva arengu/muutuste ja erinevate vidinatega katsetamise nurga alt) ja The Mars Volta (ei ole kahtlustki et oma hääle kasutuse ja lugude kirjutamise nurga alt on John Gourley kõvasti mõjutusi saanud Bixler-Zavala'lt) paralleeli armastatakse nende puhul tõmmata läbi kõigi albumite.
The Satanic Satanist. ilmub 21sel juunil. jajälle midagi täiesti uut. kõige mõnusam paralleel tekib vist vanade Motowni r'n'b/soul'i teemadega. juurde muidugi kõvasti folki ja mõnusat indivaibi.
People Say. albumi esimene lugu. tasuta allalaadimiseks (seal allpool on midagi ka eelnevatelt albumitelt). pluss see et nad avaldavad iga päev ühe loo snippeti...koos videoga. kuni albumi ilmumiseni.

The Sun oli esimene. ülejäänud sealt.

lisakuulamist:
It's Complicated Being A Wizard EP - ühe pika loona siis. vägamõnusad 23 minutit.
My Mind - nende teise albumi Church Mouth'i pealt.
Colors - seni veel viimase Censored Colors pealt.

ja selline suur pisiasi ka et nad annavad kohe peale uue albumi ilmumist ehk siis 24-26 juuni põhjanaabrite juures kolm kontserti!!!
*24. Helsinki
*25. Turku
*26. Tampere

huh. sipelgad jooksevad mööda selga...need vihaselt mustad anticon'i omad. sain mingi nädalapäevad tagasi anticon'i selle igakuise uudiskirja (üks vähestest omataolistest mida ma alati natuke rohkem kui lihtsalt heameelega tervitan). ja kusagile sinna allaotsa anticoni uute reliiside ja tuuride vahele oli lühikese selgitusega visatud 2 linki (see ja see) mis siis kinda lugesid kokku pommuudise, et järgmise aasta minu jaoks oodatuim projekt saab ilmuma Lex Records'i märgiga. ehk siis et Alan Moore annab välja poolautobiograafilise teose Unearthing mis hõlmab "fotoraamatut" (märgistasin ära vist seepärast et ma ei usu et see klassikaline fotoalbum on. kirjeldus kõlas et, "it's rather photographic novel than a graphic novel", ja Moore on alati väga radikaalne zanriuuendaja olnud), kahetunnist audioraamatut ja vinüülsoudtrack'i. ja kuigi Moore'i nimi oli see millepärast seda uudist lugema tõttasin siis tõeline lõhkeaine seal oligi see soundtrack. hiljem selgus muidugi kahjuks et jutus oli fakte segatud kõvasti ennatlike järelduste ja Lex Recordsi bossi Tom Brown'i ning intervjueerija üksteisest möödarääkimisega. ehk siis esialgne uudis oli et soundtracki kokkupaneku eest vastutavad härrad Doseone (Subtle, cLOUDDEAD, Themselves, jne.) ja Andrew Broder (Fog) ning kaasa panustavada ka nüüd uuesti kokkutulnud 90ndate metalgigandi Faith No More'i (või kui antud teemaga rohkem kokku sobitada siis Peeping Tom'i) Mike Patton ja TVOTR'i Tunde Adebimpe. et siis nagu tõeline unistustekooslus mida poleks kunagi oodanud aga samas oleks nagu salaja väikestviisi soovinud kuna vast kõik mainitud mehed on üksteiselt kõvasti mõjutusi saanud ja enamus tüüpidest ka enne mõningal määral koostööd teinud. välja arvatud Patton ja Adebimpe (koostöö kohapealt siis). suur...vägasuur. aga nagu selgus siis osalt ka bullshit. tegelt on asi nii et on 2 väiksemat aga ikkagi väga huvitavat projekti. esimene on siis see Unearthing'i soundtrack mille eest vastutavad ikkagi Doseone ja Andrew Broder. ning teine, täiesti eraldiseisev ja ainult muusikaline projekt, mis kannab ka Lex Recordsi imprinti, ja mille taga on siis ülalmainitud Mike Patton ja Tunde Adebimpe. mina jään igatahes ootama uusi uudiseid mõlemast teemast...

kuulamiseks:
Deathful (feat. Tunde Adebimpe, Andrew Broder & Dosh). Subtle'i 2007 aasta limited edition minialbumilt Yell&Ice, mis kokku pandud aasta varem ilmunud For Hero: For Fool LP töötlustest ja ülejääkidest.
The Kill Tone Two (häält teevad Tunde Adebimpe ja Yoni Wolf). Odd Nosdam'i 2007 aastal ilmunud suuresosasinstrumentaalkuulamiselt Level Live Wires.
How U Feelin? (feat. Doseone). stiilinäide Mike Patton'i trip-hop projekti Peeping Tom seni ainsa 2006 aastal ilmunud omanimelise kauamängiva pealt.
Long Vein Of The Voice (feat. Mike Patton) ja Swan Song Meat (feat. Fog). kaks ülalmainitud mehi hõlmavat rohkemal-vähemal elektroonilisi ja vokaalseid veidrusi täis rada Subtle'i 2006 aasta, seekord siis nende esimese albumi A New White (2004) lisaalbumina ilmunud, plaadilt Wishingbone.

jasiin üks klipp, hiljuti vaadatud BBC dokumentaalist Jonathan Ross In Search Of Steve Ditko, kus koomiksijumalus ja muidu haaravalt muhe Northhamptoni maag Alan Moore demonstreerib enese laulukirjutamisoskust: